"Millal sa sündisid? Või oled sa ehk kogu aeg olemas olnud…"
Mõned lapsed õpivad jalgrattaga sõitma. Mina õppisin varakult midagi muud – navigeerima selle kehastuse piiratuses. Nähes rohkemat, kui silmad näitasid.
See info ei ole hindamiseks heaks ega halvaks - see lihtsalt on. Vaatan läbi armastuse silmade.
Kui vajalik, muutun sulle peegliks – peegeldades tagasi kõiki neid rolle, mida oled siia läbi mängima tulnud.
Mina ei muuda sind. Kas keegi üldse saab kedagi muuta? Arvan, et ei. Me saame üksteist puudutada oma olemuse kaudu, andes vajalikke impulsse, mis võivad viia otsuseni muutuda.
Minu töö – või õigemini missioon – on olla siin impulsi andja, algallika puhta energia vahendaja. Ja seda ma teengi, läbi kohalolu ja armastuse. Ma ei paranda sind. Seda teed sa ise.
Elu sügavam pool on mind alati köitnud. Näen ja tajun maailma teisiti kui tavapäraselt. Pikka aega arvasin, et kõik on samas kogemuses, tajuvad samamoodi, et sõnu polegi vaja, et kõigest ei pea rääkima, sest info liigub ka ilma sõnalise väljenduseta. See uskumus tõi kaasa palju vääritimõistmist. Olin vaikne… vaikiv, aga minult oodati rääkimist.
Ei mäletagi, kas olen selline olnud lapsest saati või juba ammu enne seda - enne siia kehastumist.
Mulle antakse näha ja tajuda inimesi kompaktse tervikuna – kõige sellena, kes nad on, kes nad on kunagi olnud ja kuhu suunas liikumas. Näen neid endid – või ehk on liiga julge öelda, et mulle antakse näha nende algolemust. Nähtaval on ka see, mida välja näidata ei taheta.
Näidatakse ära, kuhu on tekkinud pinge, mis ei lase energial vabalt liikuda, põhjustades seisakut ja haigusi. Haigused on infoväljas nähtaval ammu enne seda, kui hakavad su füüsilises kehas kahju tekitama. Näidatakse ära ka su käitumismustrid, mis ei lase sul jõuda soovitud tulemuseni. Ja seda, millises suunas su elu liigub, kui teed ühe või teise valiku.
Elu
Armastab
Elusust
Lugu...
Oleme oma elu loomislabori alkeemikud. Iga mõte ja tunne on komponent eliksiiris, mida valmistad. Kas see mürgitab sind või täidab sinu olemuse puhta vooga?
Valmistad sa endale mürki või eluandvat nestet?
Olen oma kogemuse kaudu jõudnud sellisesse teadvuse seisundisse, kus mõistan: sul ei ole tegelikult vaja midagi välist, et olla see, kes sa oled – oma kõige puhtam ja õnnelikum versioon iseendast. Tegelikult ei ole vaja midagi… piisab sinust endast.
Minu muutumised on käinud läbi tormi. Mul oli kord üks armas sõber, kes ikka ja jälle manitses mind: “Vaata, et torm sind ära ei vii!” Ei viinudki – vähemalt niikaua, kuni tema oli mu majakas.
Leina ei põhjusta ainult surm. Seda mõistsin ma hiljem. Kaotasin kodu. Kaotasin inimesi, kes olid endiselt elus, aga minu elust läinud. Kaotasin ka versioone endast, kes enam ei sobinud sinna, kuhu ma kasvasin.
Igal kaotusel on oma valu. Ei ole väiksemat ega suuremat leina, on lihtsalt erinevad leinad. Ja minu asi oli otsustada, kas pugeda peitu või lasta leinal end õpetada.
Kõige õpetlikumaks ja arendavamaks protsessiks oli elada koos inimesega ja teda samal ajal leinata.
Mitu korda peavad valed versioonid surema, et alles jääks see tõene “Mina olen”?
Kuidas me teisi inimesi näeme? Kas üldse näeme? Ehk on see, mida me arvame teise olevat, lihtsalt lugu meie loodud näidendist?
Kui teine ei vastanud sellele pildile, mille olin temast loonud, tekkis konflikt. Heitsin talle ette, et ta keeldub muutumast. Tegelikult heitsin talle ette ainult üht, et ta keeldus mängimast sellist rolli, kellena mina teda nägin. Paraku tema ei teadnudki, et mängib. Tema lihtsalt elas oma elu. Ma kirjutasin stsenaariumi, vahest kirjutasin seda isegi mitu korda ringi. Ja kui teine improviseeris, kutsusin seda reetmiseks. Ilmselt oli kõik nagu oli.
Konflikt ei teki teisest. Konflikt tekkis minu ootuse ja teise inimese tegelikkuse vahel. Mina tahtsin juua puhast vett, aga limonaadi automaadist seda ei saa. Seni kuni keeldusin nägemast tegelikkust, leinasin ma iseennast.
Minu tänane mina on tulnud hüljatusest, valust, leinast, puudusest. Ta on kogenud suremist, palju kordi. Ta on palunud jumalaid, et kõik kannatused ükskord lõpeks, et enam ei jõua…. Ja kasvanud läbi enese teadvustamise kihtide selleks, kes olen täna. “Mina olen.”
Ma ei paku sulle valmis vastuseid. Mul neid endalgi ei ole. Aga ma pakun sulle sind ennast.
