Natuke ajaloost
Enne raudteed
Paldiski (varem Rogerwiek, aastatel 1762–1933 Baltiiski Port ehk Balti sadam) lahte on kasutatud sadamana juba muinasajast peale – siinne meri jäätub harva ja hilja. 1715. aastal külastas Peeter I isiklikult Rogerwieki lahte ning otsustas rajada siia Vene laevastiku sõjasadama. 1718. aastal alustati kindluse ja muuli ehitust. Seda aastat peetakse ühtlasi Paldiski linna rajamise alguseks. Järgnevatel sajanditel arenes sadamalinn tasapisi, kuid jäi suhteliselt väikeseks kuni raudtee rajamiseni.
Raudtee ja jaamahoone ehitus (1869–1870)
1868. aastal andis Vene keisririik loa Balti raudtee ehitamiseks liinil Paldiski–Tallinn–Narva–Gattšina, ettevõtmise eestvedajaks oli parun Alexander von Pahlen. Ehitustööd algasid 1869. aasta mais ning raudteeliin avati pidulikult 5. novembril 1870 (vkj 24. oktoobril). Tegemist oli esimese avaliku laiarööpmelise raudteega Eestis.
Paldiski kujunes raudtee läänepoolseks lõppjaamaks tänu oma jäävabale sadamale, mis võimaldas kaupu ja reisijaid vedada aastaringselt. Koos raudteega valmis 1870. aastal ka ulatuslik jaamakompleks: jaamahoone (vaksalihoone), raudteeteenistujate elamu, kasarmutüüpi hoone töölistele, sadama harul asunud kaubaaidad, pumbajaam koos veetorniga, kahekohaline vedurikuur, tööriistaladu, vedurite ümberpööramisring ning saun. Jaamas oli kokku ligikaudu 3,5 kilomeetrit jaama- ja kõrvalteid.
Jaamahoone ehitati Balti raudtee III klassi jaama tüüpprojekti järgi – sama projekti järgi valmisid ka Keila, Raasiku, Aegviidu ja Vaivara jaamahooned. Kahekorruseline puithoone rajati kroonuhistoritsismi stiilis. Seda iseloomustavad madal viilkatus, asümmeetriline pikifassaad ning rikkalik puidust dekoor. Hoone ehitusmaksumus oli ligikaudu 20 000 Vene keisririigi rubla.
Jaama siseruumid olid jaotatud reisiklasside järgi. Üldises ootesaalis olid tammepuust pingid, kõrgema klassi reisijatele oli sisustatud mugavam diivanitega ooteruum ning naistele oli ette nähtud eraldi tuba. Mõlemast hoonetiivast pääses otse perroonile.
20 sajand
Viimased Vene väed lahkusid Paldiskist 1994. aastal ning linn avati taas avalikkusele.
Jaam mängis olulist rolli Paldiski majanduslikus arengus kogu 20. sajandi esimesel poolel. Teise maailmasõja ajal hävis suur osa linnast, kuid jaamahoone jäi väheste säilinud hoonete hulka.
1946 aastast kuni 1994. aastani oli Paldiski suletud sõjaväelinn, kuhu tavakodanikel sissepääsu ei olnud ning isegi linna elanike arv oli riigisaladus. 1962. aastal rajati siia NSV Liidu mereväe tuumaallveelaevade väljaõppekeskus. Selle tõttu suleti 1964. aastal täielikult ka Pakri saared. Samal ajal, 4. novembril 1961, avati Klooga–Paldiski raudteelõigul elektrirongiliiklus, mis ühendas suletud linna Tallinnaga.
Nõukogude perioodil kaotas jaamahoone osa oma algsest välisdekoorist, sealhulgas nikerdatud rippfrontoonid ja katuseharja iluvõre. Hoone põhiplaan ja arhitektuurne ilme on siiski säilinud suhteliselt autentsena ning see on üks kõige algupärasemal kujul säilinud Balti raudtee tüüpprojekti järgi ehitatud jaamahooneid Eestis.
Viide: lehel kasutatud pildid on leitud internetist
