Tegelikult peitub vastus kainuses. Aktsepteerimine on nõustumine faktiga, mitte olukorra heakskiit. Kui õues sajab ja su plaanid luhtuvad, on aktsepteerimine tõdemus: “Praegu on nii.” See on loobumine viljatust vaidlusest reaalsusega, mida sa nagunii ei muuda. Kui tunned valu, siis tähendab ausus enda vastu tõdemust: “Jah, praegu on nii.”

See väike mööndus peatab asjatu enese kurnamise. Kui me ei raiska energiat toimunu eitamisele või selle sildistamisele, tekib ruum ja jõud, et midagi ette võtta. Aktsepteerimine ei ole allaandmine, pigem pind, millelt astuda järgmist sammu. Ei saa muuta seda, mis on juba toimunud, kuid meil on vabadus otsustada, mis saab edasi. Hingates ei jää me kinni eelmisse sõõmu, vaid laseme sel minna, et püsida elus.

Märkamiseks on vaja vaikust. Me kardame vaikust, sest oleme harjunud samastama seda tühjusega. Me täidame iga vaba sekundi müraga. Ma arvan, et tühjust pole olemas, on vaid informatsioon ja energia, mida me pole õppinud mõistma.

Isegi näilises vaikuses on helid. Kui peatud, kuuled oma südamelööke, oma isiklikku trummi, mis on hoidnud rütmi su sünnist saati. See trumm on ankur praeguses hetkes, meeldetuletus, et kuni sa hingad, on sul alati valik. Aktsepteerimine ongi ehk see hetkeline vaikus trummilöökide vahel, mis annab jõu järgmiseks löögiks. Me ei ela minevikus ega tuleviku ootuses, vaid selles kordumatus praeguses.